Pühapäeval käisime siis Perilas, hästi tore päev oli.

Tõusin kell VIIS. Arvestasin siis tund aega Campu peale panekuks aga ta oli nii tubli, et tuli mingi kümnega, ma olin kohe nii uhke ta üle. Uhke olin ka isa üle, kes suutis ilusti tagant puu kinni panna ilma, et Campu närvi oleks läinud ja tegi seda üleüldsegi nii, et mina veel ei öelnudki, et pane :D Niiet minek läks edukalt.

1. sõit oli mõnus, kõik meeldis ainult, et jah tegin ühe debiilse vea ja ajas maha ka. Eriti taun olin seeõttu, et täpselt sama viga tegin ma ka soojenduses. Et siis nagu 2 korda ühe reha otsa eks. Seisnes see siis selles, et lähenen mina tõkkele ja vaatan - näe jääb kaugeks, sõidan juurde. Kui tõkkeni on jäänud umbes 2 sammu vaatan et okou, vist jääb ikka liiiiiga kaugeks, parem siis tõmban ikka ühe sammu alla... Ja no ilmselgelt sealt head nahka ei tule :D Aga muidu jäin selle sõiduga väga rahule.

2. sõit oli ka täitsa okei, seal tuli esimese osa viimane maha, jäi vähe kaugeks ja läks lamedaks, ikka juhtub.

Kuna kahe sõidu vahel oli 2 parkuuri sai seal tsillida ja võistlusi vaadata, mis oli tore, samuti põles mu nägu päris korralikult ära, niiet ma olen siiamaani nagu vähk näost.

Tagasitulles siis olin juba valmis jauramiseks. Hakkasin siis panema ja ta keeldus üldse tagumiste jalgadega rambile astumast. Venitas ja venitas ja ajas seal oma sõrgasid vastu. Ma olin mingi ok - nüüd ta ei tule vapsee. Siis tegin seal oma asja edasi ja siis üks hetk jalutas sisse ja jäi seisma ja isa pani tagant puu kinni ja oligi ok (tavaliselt ta jookseb 200 korda sisse-välja). Ja see võttis mingi 5 min, see oli nii tore lihtsalt. :D Ma hullult loodan, et ka edaspidi nii edukalt läheb.

Vahepeal on jälle põnevaid asju juhtunud, peamine muidugi Kärdla ratsupäevad :D
Saime mindud ja saime tuldud ja Campari ei lammutanud praami maha niiet lõpp hea kõik hea. Tagasitulles oli juba paanikajaanika, et ei saa Camparit peale aga Rintsu tuli ja pani peale niiet jõudsime praami peale ka. Mul kopp juba rämedalt ees, et ta peale ei lähe ilusti võiks juba ometigi see treiku valmis saada, et ma saaks normaalselt harjutada teda.
Sõitude kohapealt oli noh, keskpärane :D Oli paremaid ja halvemaid hetki seal, mõne sõiduga jäin väga rahule, mõnega mitte nii väga.

Peale seda olen nüüd sõitnud, Campu on tubli ja hea nagu ikka. Eile käis jälle kiropraktik, ma ise ei saanud küll seekord kahjuks kohal olla. Aga no tal teada, et midagi suurt nagu otseselt pole aga igast osast kergelt hädaline.
Pühapäeval siis Perilasse, loodetavasti suudan normaalne olla. :D

Ma pole nii ammu kirjutanud, et igast asju on vahepeal juhtunud.

Campari lonkas, siis ma käisin Ottoga meistrikatel kus ma tõrkusin mõlemad sõidud välja, aga ega ma poleks mingi väega teda üle ka saanud niiet väga õnnetu ei ole.

Nüüd siis olen Campariga sõita saanud natuke aega. Olen hästi palju tegelenud sellega, et ta otseks saada. Sõidan palju sirgeid, teen väljapoole paindeid, kontrakaari, nsm kontrat (noh, niipalju kui välja tuleb mis ei ole veel väga palju) ja hüppetrennidest püüan ka sellele hästi palju keskenduda. Ja ma ei tea kas see on siis sellega seotud või niisama kokkusattumus aga Campari on niiiiii heaks läinud. Ülimõnna on sõita taga, sääre vahel, eest normaalne, isegi galopiletõsteid suudab juba vahepeal ratsmes teha ja hüpete koha pealt on ka minu arust ikka täitsa arenenud, palju paremini on hakanud välja tulema (näiteks lähedalt) ja üleüldse keskendub vähe rohkem. Mina ise muidugi olen mingi vussude kuningas ja kõik tõkked tunduvad mulle kõrged. Ma loodan, et see Campari suudab nüüd rivis püsida ja siis ma saan jälle ree peale oma tõkete kõrgusega.

Järgmine põnev asi on siis Kärdla, mida ma täiega ootan aga samas põen seda praamisõitu ja värki veits, loodan, et tuleb tore sõit :D

Kõige tublim hobune

Ma ei suuda ära kiita, kui tubli Campari Ruilas oli. Algusest alustades lasi ta mul ilusti ennast ära pesta (sees küll aga siiski ma kartsin, et ehk ta hakkab tõmblema). Treiku peale läks alguses mitu korda aga tagurdas kohe välja ka (Rintsu jagas õpetussõnu, et ma pean laskma ka tal välja minna, muidu ta läheb täitsa paanikasse). Lõpuks tuli Rintsu appi ja siis Haana ka, ja panid lihtsalt tagant luugi kinni kui Campari peal oli (ilma tagumise puuta siis). Ma küll veits põdesin aga treikus ta sõidab täitsa hästi tegelt. Isa alguses seal oli natuke ebastabiilne sõiduga aga siis ütlesin talle 10 korda, et Campariga tuleb häääästi rahulikult sõita ja siis ta ka arvestas väga ilusti. Kohale jõudes kartsin, et jookseb sealt kohe rämeda hooga maha ja hea kui jõuame luugi maha panna. Aga võta näpust- seisis ilusti ja ootas, kuni maha lükati ta treiku pealt.
Rada oli minu arust ikka raske (seotud vahe, pikk parkuur, igast jurad tõkete all, rasked pöörded kohati jne)- Läbi käies ma mõtlesin küll, et olen rahul kui sõidu lõpetan (igast kolle oli, no tavalised Ruila omad aga Campari ei ole ju neid näinud, platsi ääres tõkked hunnikus ja no üldse võõras plats ju). Ma oli eelviimane ja sain päris palju sõite vaadata. Vaatasin, kuidas sõitjad panid puusse ja hobused päästsid ja rääkisin siis, et ma peaksin ka ikka raha koguma ja mingi korraliku harrastajahobuse ostma, kes mind üle veaks kui ma ise hakkama ei saa. Kuna ma väga midagi ei lootnud siis suutsin ka äärmiselt rahulik olla enda kohta. Soojenduses jäi väga hea tunne. Üks enne sai sisse, veidi vahtis aga üldiselt täitsa keskendus. Esimesele peale minnes oli väga hea tunne, ja siis hakkas kamm pihta. Ma nägin kogu aeg liiga hilja sammu, siis lükkasin ja Campari ei läinud mis tähendab, et ta pidi tegema mingi minisammu tõkete ette. KUI KOLE JA JUBE. Ega ma seal seljas ka ei suutnud väga olla, sest ma ju lükkasin ja siis kui seal üks samm veel tuli ei olnud väga meeldiv. Alles peale 7. tõket sai ta nö. liikuma ja siis ta vähemalt läks kui ma lükkasin. Kuigi no sammu ma ikka ei näinud ja pidin lükkama kaugelt, niiet ega see hea ikka ei olnud aga parem kui algus ikka. Aga tempo oli hea ja no Campari oli IMELINE. Ma ju tegin ta elu nii raskeks oma pees sammudega ja ta päästis mind IGALT TÕKKELT üle. Ma olin lihtsalt nii uhke ta üle, et mine või lõhki. Ta ei ole kunagi mind niimoodi päästnud kui selles sõidus. Enda pärast oli küll piinlik  (Rintsu ütles kohe väravas, et nii koledat sõitu pole minult ammu näinud ... pääääris piinlik ikka eks) aga no Campari oli lihtsalt amazing. Ehk siis ma sain ümberhüpetele. Ma ei olnud isegi uurinud, millised ümberhüpped on, sest ma üldse ei arvestanud, et ma sinna saada võiks. Sain siis Urvelt numbrid, õnneks väga loogiline oli kõik ja jäi kohe esimese ettelugemisega meelde. Soojenduses siis andsin korra stekki tõkke peal, et ikka läheks ka kui ma lükkan ja harjutasin enne tõket pööramist ka. Jälle, hea soojendus oli täitsa. Ümberhüpped olid juba paremad. Kõik tuli hästi, ühele lattaiale riskisin, läksin üsna risti peale ja jäin eest hoidma kuna samm läks suht alla (ma tõmblen kätega kui me eest hoian parkuuris eks) ja tõmbas alla (ei ole üldse pahane ta peale kuna ise ei olnud seal sugugi ideaalne ja ega ta ju viltu hüpanud ei olegi eriti midagi). Kokku siis jäi 4kp ümberhüpetel, sain 11. auhinnalisele kohale ja sain isegi Porsche punkte siis eks! Ma olen lihtsalt nii-nii rahul Campuga no uskumatu kui tubli ta oli kui ma ainult suudaks ise ka normaalselt seal seljas olla ja sammu nähu. Tagasi tulles ma muidu kartsin, et ei tea kas üldse jõuame tagasi. Õnneks tuli Priit appi, et luuki üles tõsta. Campari oli aga üsna tubli ja kaua ei läinudki, kuni peale sai. Õudne hetk oli muidugi see, kui ta üritas välja minna kui luuk polnud veel päris kinni aga aitajad olid piisavalt tublid, et luuk vastu suruda ja kinni ta sai, Kohe kui luuk kinni, muutub ka Campari üsna rahulikuks.
Kokkuvõttes väga edukas võistlus igatpidi ja no Camparist ei oleks küll uskunud, et ta niimoodi päästa oskab (enamasti ta ikka laisavõitu :D). Ja suur tänu abilisele Malvikile! :D

Jalgade pesemine ja treikusse minek

Campu-vampu :D 3x olen siis hüpata jõudnud, esimene kord oli selline no liimist lahti, teise korraga ma jäin täiega rahule, jumala hea tunne oli ja kõik. Ja siis viimane kord oli jälle nõme, ma ise vehkisin kätega täiega ja isegi kui suutsin mitte vehkida siis Campari ei olnud ka just kõige püüdlikum see trenn. Ja see kätega vehkimine ajab mind NII närvi, mul on selline tunne, et ma ei saagi sellest mitte kunagi lahti. Äkki ma pean leppima nagu Bost, et ta vehib jalgadega siis ma vehin kätega ja kuidagi üritama hakkama saada niimoodi :D Igaljuhul täitsa jube no, mingi 5 aastat juba sama jama täitsa pekkis.
Mis siis veel uudist, Campari laseb nüüd jalgu pesta enam-vähem edukalt õues. Ma pean alustama hääästi väikese survega ja siis seda ühtlaselt suurendama. Vahepeal kui ma kogemata rohkem survet lasen, siis ta ehmatab. Aga üldiselt laseb pesta.
Treiku peale olen ka see nädal proovinud. Ükspäev hakkasin panema ja siis Rintsu tuli appi ja tegi mingit imet ja sai Campari mitu korda peale. Järgmine päev jalutas Campari sisse nagu vana mees mitu korda :D Siis üks päev jäi mul olude sunnil vahele. Täna proovisin uuesti, jalutas sisse jälle rõõmsalt aga siis ma läksin kogemata selle esimese puu (või no tala või mis see seal ees on) vastu ja see kolises veits ja siis ta sai trauma ja jooksis treikust välja ja ei tahtnud enam sisse tulla. Siis oli küll kerge masendus, et no mida värki just Rintsu sai Campule mingisuguse mõistuse pähe ja jälle kõik pees. Aga siis ikka proovisin ja no lõpuks panin mingi 5x teda peale. ta mitu korda jooksis küll ise välja, viimane kord sain ise juba lükata.
Homme siis Ruilasse, ma VÄGA loodan, et ta läheb enam-vähem talutava ajaga treikusse, eriti tagasi tulles. Ja võistluste koha pealt no kui ma enne lootsin, et 12 hulka oleks ehk võimalik pääseda siis nüüd nähest startijate arvu ja mõningaid hobuseid kes sinna tulnud on siis ma enam nii optimistlik ei ole. Aga no võistlema peab ja miks siis mitte seda võistelda :D Campari pole vist Ruilas käinud ka niiet hea kogemus ju talle. Ideaalis ootaks muidugi puhast sõitu ja et ma suudaks MITTE KÄTEGA TÕMMELDA. Aga eks siis homme näeb mis sealt tuleb, peaasi, et alla ei kuku ja Porsche takistusest üle saan.

Pole tükk aega kirjutanud, sest pole tükk aega ratsutanud :D
Viimati jäi siis seis, et Campari tegi seljale haiget. Arst vaatas üle, nädala lõpuni sai previcoxi, eelmise nädala lõpus hakkasin vaikselt kordetama ja nüüd täna käisin esimest korda seljas, jeee!
Ta oli niii normaalne, see täiega tore tema juures, et ta võib 2 nädalat seista ja ikkagi täiesti ilusti käituda kui ma selga lähen. Ma tegin küll hästi lühikese trenni ja galopi igaks-juhuks poolistakus aga tundus, et kõik oli okei. Asjad, mille puhul ta ei käitu ÜLDSE ilusti, on treikusse minek ja õues jalgade pesemine, see ajab mind nagu hulluks, ta on täiesti nagu mingi sündroomiga kohati. Aga ma siiski loodan veel, et harjutamine viib sihile. :D
Kui kõik nüüd hästi läheb, siis järgmine nädal saan hüppama ka hakata. A jaa täna oli nii mõnna ilm, et ratsutasin lõpuks mina ka T-särgiga ja Campu sai ka peale trenni ilma tekita õue :)

Perila võistluseed.

No treikusse panemisega olid ilgemad jamad jälle mul kopp nii ees sellest. Ühel hetkel pani treikust tagant puu alt välja niiet selja pealt on tal karv veits maas.
Sõit ise läks vähemalt hästi, esimene puhas meeter meil siis. Kuigi noh, ilusam oleks kindlasti saanud olla :D Aga kuna oli puhas siis ma ikkagi kordama ei hakanud. Peale esimest tõket oleks peaaegu käna pannud see oli päris hirmus aga jäi ikka püsti õnneks. Ja no vahed tulid enam-vähem ja kolmese süsteemi hüppas ka ilusti ära. 2 kolli oli roheline plank ja laine, väheke nagu vahtis aga no mitte eriti, selles mõttes oli ka väga tubli.
Tagasi minemisega läks ka äärmiselt kaua aega kuna ta ei tahtnud IKKA TREIKU PEALE MINNA. Lõpuks siis uste vahelt saime ta peale, sealt ta läheb millegi pärast.
Nüüd ma ootan siis arsti, et vaataks üle ja ütleks, et seljaga on ikka kõik korras. Ma loodan, et ta tuleb ruttu-ruttu ja ütleb, et kõik on korras kuna reedel juba Luunja ja niiiiiii nõme kui ma minna ei saa nüüd :/