Hobused

Pühapäeval käisime siis Perilas, hästi tore päev oli.

Tõusin kell VIIS. Arvestasin siis tund aega Campu peale panekuks aga ta oli nii tubli, et tuli mingi kümnega, ma olin kohe nii uhke ta üle. Uhke olin ka isa üle, kes suutis ilusti tagant puu kinni panna ilma, et Campu närvi oleks läinud ja tegi seda üleüldsegi nii, et mina veel ei öelnudki, et pane :D Niiet minek läks edukalt.

1. sõit oli mõnus, kõik meeldis ainult, et jah tegin ühe debiilse vea ja ajas maha ka. Eriti taun olin seeõttu, et täpselt sama viga tegin ma ka soojenduses. Et siis nagu 2 korda ühe reha otsa eks. Seisnes see siis selles, et lähenen mina tõkkele ja vaatan - näe jääb kaugeks, sõidan juurde. Kui tõkkeni on jäänud umbes 2 sammu vaatan et okou, vist jääb ikka liiiiiga kaugeks, parem siis tõmban ikka ühe sammu alla... Ja no ilmselgelt sealt head nahka ei tule :D Aga muidu jäin selle sõiduga väga rahule.

2. sõit oli ka täitsa okei, seal tuli esimese osa viimane maha, jäi vähe kaugeks ja läks lamedaks, ikka juhtub.

Kuna kahe sõidu vahel oli 2 parkuuri sai seal tsillida ja võistlusi vaadata, mis oli tore, samuti põles mu nägu päris korralikult ära, niiet ma olen siiamaani nagu vähk näost.

Tagasitulles siis olin juba valmis jauramiseks. Hakkasin siis panema ja ta keeldus üldse tagumiste jalgadega rambile astumast. Venitas ja venitas ja ajas seal oma sõrgasid vastu. Ma olin mingi ok - nüüd ta ei tule vapsee. Siis tegin seal oma asja edasi ja siis üks hetk jalutas sisse ja jäi seisma ja isa pani tagant puu kinni ja oligi ok (tavaliselt ta jookseb 200 korda sisse-välja). Ja see võttis mingi 5 min, see oli nii tore lihtsalt. :D Ma hullult loodan, et ka edaspidi nii edukalt läheb.