Austraalias alguses ei näinud ikka tükk aega hobust. Või no nägin aga ei tegelenud. Lõpuks sain siis talli tööle ja see oli nii lahe tall ka. Noorte galopihobuste treenimistall, ehk ratsutama ei jõudnud ma ka seal kuna nende selga küll ronida ei tahtnud. Küll õppisin palju selle kohta, kuidas hulludega käekõrval hakkama saada ja natuke veterinaariapoole pealt ka.. (ikka ise midagi teha ei julge tegelikult). Nende ratsutamisstiil mulle ei meeldinud, kuigi pean tunnistama, et ulmekiirelt panid need täiesti toored hobused ikkagi sadulasse ja ilma mingite karmide suuliste või kannusteta. Terve aeg mõtlesin, et peaksin ikka ratsutama minema aga no ei leidnud aega või olin väsinud või no sada häda.
Kui teise talli tööle läksin sain lõpuks ratsutada ka. Mingil põhjusel nad alguses lubasid mind ainult galopisadulaga ühe vana galopihobuse selga, kes selleks ajaks oli peretütre hüppehobune. Galopisadulaga sõitmine oli muidugi uudne kogemus...ja vastik. :D Üleüldiselt mina selle galopivõidusõidu võlu ei näe eriti. Ma nägin mis trenni nad tegid ja no ei olnud see midagi erilist, ometigi võitsid nad küll ja kohati teenisid päris head pappi sellega. Enne äratulekut käisin korra normaalse sadulaga ka ja siis sain aru, et see ikka megasitt hobune, või megahea, kuidas võtta. Selles mõttes, et ma nägin kuidas peretütar temaga ikka üle meetriseid takistusi hüppas. Samas see hobune oli no niiiii sitt ratsastuses kui üldse võib olla, niiet mina aru ei saa kuidas ta nendest takistustest üle läks. Ei painutanud, oli megatuim nii suust kui säärele, ratsmesse tulekust ei hakka rääkimagi jne. Igaljuhul seal mu Austraalia hobustekogemused lõppesid. Teooria poole pealt lugesin küll hästi palju igasuguseid artikleid ja raamatuid, et natukenegi ennast hobustest eemal olles arendada.
Üks tagasitulekupõhjuseid oli ka see, et ikka ilge isu oli trenni teha. Aga tagasi tulles avastasin, et polegi nagu eriti hobust kellega trenni teha. Off on küll superpüss aga ilmselgelt mitte mulle eksju. Pealaegi Austraaliast tagasitulles ei tundunud see muda sees vihmaga sõitmine enam üldse nii aksepteeritav kui varem millegipärast. Ja siis tuli välja, et Rintsu hakkab Jüris midagi majandama ja tuli otsus, et peaks mingisuguse rendihobuse leidma. Ja no see ei ole ikka üldse lihtsate killast ülesanne. Hobuse ostmine on juba keeruline ja rendihobuste turg on oluliselt väiksem, eriti kui otsid hobust kellega annaks ka mingeid vähegi arvestatavaid kõrguseid võistelda. (no üle meetri). Igast variante oli ja mitmega oli nagu asi vahepeal täitsa kindel aga lõpuks siis ikkagi läks midagi kõigiga nihu ja kogu aeg mõtlesin, et no siin peab mingi saatuse käsi mängus olema, et miks ei saa asju korda. Ja no ma arvan, et oligi, kuidas muidu ma Ottoka selga tagasi jõudsin jälle. Niiet aasta viimase kuu olen siis Ottoga sõitnud Jüris ja praegu olen väga rahul. Hobune ikkagi kuidagi rohkem oma kui mõni täitsa võõras hobune oleks olnud ja trennid sujuvad praegu hästi. Üks tallivaheline suts on võistelnud ja no kuigi see oli nagu ta oli jäin ma hobusega ikkagi rahule. Niiet üleüldiselt ootan väga juba uut aastat ja loomulikult ka võistlushooaega ja loodan, et meil hakkab hästi sujuma.
