Jõulunädal

Ma suutsin juba jälle selle "trennipäeviku" ära unustada. Egatahes, see nädal on külm olnud ja mingit erilist trenni teha ei saa. Esmaspäeval sõitsime ringaias, Lakay oli... tavaline. Mitte väga hea. Natuke kange, ei reageerinud hästi ( esimene päev peale nv-d alati selline). Teisipäeval ja kolmapäeval käisime ilma sadulata maastikul, sest pinnas oli lihtsalt jääs. Mõnus, Lakay käitus vägaväga hästi. Neljapäeval käisin taga üksi metsas, lasin joosta. Laupäeval tegime ringaias taguotsa tee harjutusi, taguots rajalt sees, tagaotsa pöörded, sellised asjad. Jaa, pühapäeval käsiime maastikul, kuna kaasas oli üks väike poiss, ei saand me eriti midagi teha, pidasin lihtsalt koguaeg valvet, et väikse poisi hobune midagi ei teeks ja see poiss ei katapulteeruks.

Laupäev.

Laupäevane trenn.
Õnneks oli väike kiht lund maha tulnud, ringaias sai normaalselt sõita, pinnas all ei olnud ka väga jääs. Täna sõitsime siis ainult valjastega, mingit probleemi ei olnud. Painutused tulid jälle natukene paremini kui eelmine kord. Saaks ma ainult ennast sirgeks, oleks see probleem palju väiksem. Aive tegi meile üllatuse again - trenni jooksul proovisime kõik üksteise hobuseid. Teised ütlesid, et Lakay kõvasti parem kui enne ja et reageerib hästi nii edasimineku kui ka tagasivõtmise märguannetele. Great success! Tulles teiste seljast tagasi Lakay selga tundus Lakay nii õrnake- nagu portselanist nukuga sõidaks. Selline tunne, et kui natukene kuskilt liiga tugeva märguande annad, läheb kohe katki. Mida ta tegelt teebki, vaimselt. Pärast trenni üritas Lakay boksist välja tulla, kui ma eemal olin, siis tegin ta peale päris kõva häält. Pärast istus boksis sellise näoga, et on vaja karjuda vä. Loodan õudselt, et saab hüpata ka see nädal. Võistlused hakkavad juba vaikselt tulema ja päris jama ,kui kodus üldse hüpata ei saa.

Lakayy

Nii, ma otsustasin sellest teha n.ö. trennipäeviku, et jälgida kulgu, kuidas meil Lakayga asi areneb.
Praeguseks oleme juba üsna kaua tööd teinud. Tulles oli Lakayga pea võimatu suulistega sõita, kartis ratset nii mis segane. Niisiis alustame hackamore'idega, sest suulise peale läks ta lihtsalt närvi ja talt oli võimatu midagi nõuda. Kohe märkasin ka seda, et Lakayl selg haige. Sai Liinale selgeks tehtud, et vaja uut sadulat. Nii me omale uue Barnsby saimegi. Nüüdseks seljamured murtud, pole enam ammu-ammu seljaga probleeme olnud, aga siiski siiamaani peale trenne harjumusest kontrollin. Sügisel oli paljudel meie talli hobustel preiga ka probleeme, sest karjamaad olid suhteliselt märjad ja mudased. Minu ja Lakay õnneks - Lakayl ei olnud preist jälgegi. Super! Uus sadul aitas palju kaasa. Lakay oli veidi rahulikum ( ülla). Aga see komme, et ta sadula selga panemisel kurja nägu teeb, on tal siiamaani küljes- kurb vaadata. Lõpuks täna hackamore'ile, sobivale sadulale ja pikaajalisele tööle, saime Lakay rahulikuks, sääre vahele, vastama. Väga hea- aeg suulised suhu panna. Vahetasime hackamore'i suulise vastu. Valjaste peale panime aga päitsed. Idee siis selles, et trenni alguses sõidan päitse ratsmega ( nende peale on ta nõus toetama ja nende peale ta krampi ei lähe). Trenni kulgedes, võtan kätte suulise ratsmed, ja lasen järgi päitseratsmed. Trenni lõpetan nii, et käes on ainult suulise ratsmed. Juba jamamine. Alguses oli nii, et traavis ja sammus oli ok, aga galopis hakkas siis, kui oli suulise ratse käes, ratsme eest ära jooksma. Ohho- nagu vanadel aegadel, kui Marilis ütles, et Lakayd ei saagi galopis rahulikult jooksma. Nüüdseks saab juba ratsemetega galopis ka normaalselt ja lõdvestunult joostud. Enne olid suured probleemid ka painutustega. Kui Lakay Nuhja tagasi tuli, ei suutnud ta isegi nurki läbi sõita. Lihtsalt, täiesti sirge. Ja painutamatu. Nüüd, pärast pooleaastast tööd, on märgata painutuse ALGEID. Õudne mõelda, et kuidas saab hobuse nii sirgeks sõita. Pikast tööst on aga kasu olnud - hobune on ka väljaspool trenni palju rahulikum, teistele hobustele ei lähe enam kallale ega löö neid (!!!). Loodan väga, et asi jätkub samas vaimus, üritan nüüd peale igat trenni siia mainida, et mis tegime ja kuidas läks.