Lakayy

Nii, ma otsustasin sellest teha n.ö. trennipäeviku, et jälgida kulgu, kuidas meil Lakayga asi areneb.
Praeguseks oleme juba üsna kaua tööd teinud. Tulles oli Lakayga pea võimatu suulistega sõita, kartis ratset nii mis segane. Niisiis alustame hackamore'idega, sest suulise peale läks ta lihtsalt närvi ja talt oli võimatu midagi nõuda. Kohe märkasin ka seda, et Lakayl selg haige. Sai Liinale selgeks tehtud, et vaja uut sadulat. Nii me omale uue Barnsby saimegi. Nüüdseks seljamured murtud, pole enam ammu-ammu seljaga probleeme olnud, aga siiski siiamaani peale trenne harjumusest kontrollin. Sügisel oli paljudel meie talli hobustel preiga ka probleeme, sest karjamaad olid suhteliselt märjad ja mudased. Minu ja Lakay õnneks - Lakayl ei olnud preist jälgegi. Super! Uus sadul aitas palju kaasa. Lakay oli veidi rahulikum ( ülla). Aga see komme, et ta sadula selga panemisel kurja nägu teeb, on tal siiamaani küljes- kurb vaadata. Lõpuks täna hackamore'ile, sobivale sadulale ja pikaajalisele tööle, saime Lakay rahulikuks, sääre vahele, vastama. Väga hea- aeg suulised suhu panna. Vahetasime hackamore'i suulise vastu. Valjaste peale panime aga päitsed. Idee siis selles, et trenni alguses sõidan päitse ratsmega ( nende peale on ta nõus toetama ja nende peale ta krampi ei lähe). Trenni kulgedes, võtan kätte suulise ratsmed, ja lasen järgi päitseratsmed. Trenni lõpetan nii, et käes on ainult suulise ratsmed. Juba jamamine. Alguses oli nii, et traavis ja sammus oli ok, aga galopis hakkas siis, kui oli suulise ratse käes, ratsme eest ära jooksma. Ohho- nagu vanadel aegadel, kui Marilis ütles, et Lakayd ei saagi galopis rahulikult jooksma. Nüüdseks saab juba ratsemetega galopis ka normaalselt ja lõdvestunult joostud. Enne olid suured probleemid ka painutustega. Kui Lakay Nuhja tagasi tuli, ei suutnud ta isegi nurki läbi sõita. Lihtsalt, täiesti sirge. Ja painutamatu. Nüüd, pärast pooleaastast tööd, on märgata painutuse ALGEID. Õudne mõelda, et kuidas saab hobuse nii sirgeks sõita. Pikast tööst on aga kasu olnud - hobune on ka väljaspool trenni palju rahulikum, teistele hobustele ei lähe enam kallale ega löö neid (!!!). Loodan väga, et asi jätkub samas vaimus, üritan nüüd peale igat trenni siia mainida, et mis tegime ja kuidas läks.